Avaleht Helena Ruudi blogi RUUDI RASSIB! Liigsete asjade loomulik saatus – las minna
RUUDI RASSIB! Liigsete asjade loomulik saatus – las minna
Helena Ruudi blogi
0

RUUDI RASSIB! Liigsete asjade loomulik saatus – las minna

0

RuudiOstan asju, mida ma ei taha, ei vaja, mis mulle ei meeldi, rahaga, mida mul ei ole ja selleks, et meeldida inimestele, kes minust karvavõrdki ei hooli.

Umbes 2 nädalat pärast “Ruudi rassib” projekti algust, ühel rahulikult kodusel nädalavahetusel tabasin ennast äkitselt ühelt väga – tänapäeva tarbimisühiskonna mõttes – veidralt mõttelt.

Muidugi, noh, arvestades minu varasemaid harjumusi, siis olid hoopis need veidrad, mitte see tekkinud mõte…

Et siis… istun mina keset õndsat laupäeva kodus diivanil —  ma nüüd täpselt ei mäletagi enam, kas õppisin või tegin tööd – ja äkitselt tabab mind VASTUPANDAMATU kihk. Taban enda mõttelt: “Tahaks vabaneda kõigest materiaalsest, mis mind enam ei teeni – kõigest, mida mul enam vaja ei ole; riietest, mis mulle nagunii mitte kunagiiiiiiii (ka siis kui ma lõpetaks kuuks ajaks söömise) selga ei lähe; kõigest, mis on ostetud emotsiooni pealt – lohutuseks, valu leevendamiseks, asjadest “õnne” otsimise pärast. Ühesõnaga – pasast, mida mul EI OLE VAJA!“

Mõistate? Meil on kõigil neid asju. “Ah, äkki, see kleit läheb ikka mulle kunagi selga…”, “Ei, mul on raudselt seda vidinat vaja, kõigil teistel ju on!” või “Oi, ma ostan selle x brändi asja, siis olen räme tegija ja kõik näevad, kui kõva vend ma olen!”

Mõnus, eks? Hui, ongi! Debiilsus on selle nimi! Massipsühhoos! Ja noh, nooruse lollus ka, mis pani arvama, et asjad on olulised. Et asjad teevad meid õnnelikuks. Et on nii väga oluline, et mul oleks nii nii megaviimane mudel kõigest. Pole ju tegelt? Poohhui. Et naabri Ats näeb, et Sul on viimane misiganes? Näeb jah, aga mis hinnaga?

Nooruse ja meeletus tarbimisühiskonnas “reeglite” järgi mängimise hind on see, et ma maksan kogu seda mulle absoluutselt mitte olulist ja mitte vajalikku sitta siiamaani kinni. Jah, lugesite õigest. Ma polegi nii rikas, nagu arvasite. Kõigi nende asjade, nende mittevajalike, mõttetute, sahtlisse seisma ostetud, mitte kunagi kantud-kasutatud ja lihtsalt emotsionaalse valu leevendamiseks ostetud asjade ostmiseks olen aastate jooksul mässinud ennast nii mitmessegi võrku. Järelmaks, väikelaen, kreditikaart… See kõik muidugi ei tundunud ju probleemina, kui hästi teenisid ja pakuti väga lihtsakäeliselt. Ma ei ole ainus. Aga see pole õigustus rumal olemisele. Maksan seda taaka siiamaani. Ja olen õnneks oma õppetunni saanud – never again!

Tänaseks olen sorteerinud läbi kogu oma maise vara – julgelt kolmandikust loobusin! Viimast enamusest asjadest andsin niisama lihtsalt ära. Kas mul on kahju? Kas süda tilkus verd? Kusjuures ei. Kahju oli ainult sellest, et ma ühel hetkel nii rumal olin. Muu…? Pffff… Need on lihtsalt asjad ju! Mis nendest ikka!

Kokkuvõtteks võin öelda seda, et soovitan seda igaühele – võta ette, istu maha, kalla kõik enda ette põrandale kokku ja hakka sorteerima. Ning pidage kindlasti meeles, et kõik asjad, mille säilitamise suhtes kahtlete – aka võibolla hunnik – on “EI” ehk siis läheb ära andmisele 😉

Tuhnimiseni!
Ruudi

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid