Avaleht Helena Ruudi blogi RUUDI RASSIB! Mingi rikkur oled? Aga olge valmis solvuma…
RUUDI RASSIB! Mingi rikkur oled? Aga olge valmis solvuma…
Helena Ruudi blogi
0

RUUDI RASSIB! Mingi rikkur oled? Aga olge valmis solvuma…

0

Ruudi rassib5

Kas ma olen rikkur? Ei. Kindlasti mitte. Keskmise eestlase mõttes? Võib-olla. Minu mõistes? Ei! Misasi on üldse rikkur? Kas rikkur olemine on/oleks oluline? Mhm… Kas see, mida keegi teine Sinust arvab on oluline? Ei ole. See, mida keegi teine Sinust arvab on puhtalt selle teise probleem. See ei puuduta SIND!

Postituse pealkirja esimest lauset olen mitu korda enda suunal kohanud. Viimase poole aasta puhul põhiliselt siis, kui on teemaks tulnud fakt, et mul on personaaltreener. Niisiis – mille pagana pärast on mul personaaltreener?! See on ju rikaste lõbu!

“Lollakas oled, et niimoodi raha põletad või?” “Mul ei kulu isegi enda ja laste trennide peale nii palju!” “Sa võiksid selle eest majalaenu maksta!” “Ma jätaks enne trennis käimata!” Need on ainult mõned reaktsioonid, mida olen viimase poole aasta jooksul kuulda saanud, siis kui sõbrad-tuttavad on ise suure huviga uurinud, kui palju mul siis ikkagi kuus trennile kulub.

Ruudi rassib4

Kui palju siis kulub? Ausalt? Arvestuslikult ca 500€ kuus. Jep. VIISSADA EUROT! PÄRIS RAHA. Kas see on palju? Sõltub, kuidas vaadata ja suhtuda?

Allpool loetlen üles põhjused, miks MINUL on personaaltreener:

1. Olles viimase 30 aasta jooksul ennast piisavalt tundma õppinud – mul on vaja niiöelda ora tagumikus. Mul on vaja seda, et mul oleks kohustus. Kellegi ees, kes ei ole mina. Lisaks ka rahaline kohustus – jah, me oleme Lauraga kokku leppinud, et ära jäetud trenni eest tasun ikka, küll poole summast, aga siiski. Ja minu puhul see töötab ning minu jaoks on see okei. Laura müüb enda aega ja enda teadmisi ning nende omandamine tuleb kompenseerida. Turumajandus. Loogiline ju.

Ruudi rassib3

2. Tugiisik. Meil on Lauraga tekkinud väga hea klapp ja väga hea suhe. Ükskõik millal – võin talle kirjutada või helistada ning nõu küsida või rõõme-muresid jagada. Samuti ka kurta ja halada. Ilma häbita – me räägime otse ja ausalt – kõigest. Nii hõiskangi talle tihti Facebook’i messengeris “kaal kukkus x grammi!” või “Yesss! Ma olen x päeva niiiii tubli olnud!”. Sealjuures rõõm valdab nii mind kui teda. Samamoodi jagan ka temaga mitte nii värvilisi momente – kirun, kuidas kaal ei lange mitte, vahel ka hoopis tõuseb; kurdan isude üle, kui neid on ning küsin nõu asjades, mida ise ei hooma veel. Ta on minu jaoks alati olemas. Ja ma olen selle eest üdini tänulik!

3. Turvalisus. Mul oli juba tükk aega enne, kui Lauraga koos treenima hakkasin, mõte, et tahaks jõusaalis käima hakata. Tõenäoliselt oli põhjus ilmselt lihtsalt selles, et see on nüüdsel ajal hullult popp, ilma et ma seda oleksin sügavamalt mõtestanud. Siiski teadsin algusest peale, et kui ma ka kunagi selle sammu ette võtaks, siis ma küsikski abi. Vähemalt esialgu. Treenerilt, kes on selle teema sees igapäevaselt ja professionaal. Te ei viiks ju ala oma autot suvalisse nurgatagusesse urkasse teenindusse? Miks peaks siis kätte võtma ja oma keha ise teadmatusest retsima ja suure tõenäosusega selle tagajärjel vigastama?

Ruudi rassib1

4. Minu jaoks on see võrdväärne koolitusega. Olete näiteks vaadanud-uurinud-märganud, kui palju maksavad erinevad koolitused? Mingi suvaline “no-name” pole-kunagi-enne-kuulnud-tüüp “väidetavalt koolitab” Teid tervelt 6(!) tundi ühe päeva jooksul ja kasseerib selle eest 350€ + km. See siis pole kallis? Olete kindel, et sealt reaalselt saate ka midagi? Kunagi ei tea ju ette. Aga kui professionaalne treener näitab sulle järjepidevalt ette harjutusi, siis ei õpi? Õpid ikka küll! Isegi kui see Sulle mõistusesse ei imbu, siis lihasmällu jääb kindlasti! Kui ei usu, siis loe uuringuid.

5. Null mõtet. Kui Sa oled vähegi minulaadne, st 24/7 hüperjooksva mõttega, siis on trenn personaaltreeneriga tõeline lõõgastus. Jah, ma võiksin ju põhimõtteliselt selleks tunniks minna ka jooksma või ujuma. AGA… Siis ma mõtleksin ennast nii lolliks ja üle oma parasjagu “megaaktuaalsetest” lollidest mõtetest, et ma ilmselt tahaks ennast üles puua pärast trenni. Treeneriga seda muret pole – sa teed seda, mida öeldakse, et tuleb teha, ning mõtled, kuidas seda teha. That’s it! Vsjo!

Niisiis – minu jaoks on see investeering. See on suhtumise küsimus, perspektiivi küsimus. Võiksin ju seda sama raha tühja-tähja peale kulutada? Mina igatahes soovitan kulutada oma tervise heaks.

Päikest!
Ruudi

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid