Avaleht Helena Ruudi blogi RUUDI RASSIB! Ristteed ja …
RUUDI RASSIB! Ristteed ja …
Helena Ruudi blogi
0

RUUDI RASSIB! Ristteed ja …

0

Teate seda tunnet, kui Sa ärkad hommikul üles ja Sa lihtsalt TEAD, et täna tuleb hea päev? Lihtsalt algusest peale, esimesest silmapilgust – Sa tead – vot, täna TULEB hea päev. Kas juhtub midagi head. Mõnes ettevõtmises läheb hästi. Nii, nagu oled soovinud. Või siis leiad enda seest midagi, mida oled otsinud ja mida oled igatsenud.

Eriti joovastavalt mõnus on see tunne siis, kui viimasel ajal – viimastel päevadel, viimastel nädalatel, võib-olla isegi viimastel kuudel – on Sind vallanud segadus ning sees näriv häiriv tunne, et sa oleks nagu ennast ära kaotanud. Vähemalt osakese endast.

Täna on hea päev

Selline oli minu esmaspäeva hommik. Ning esimestest hetkedest peale, pärast silme avamist, ma teadsin – täna ON hea päev. Kõik märgid näitavad seda. Põhjus, miks ma viimasel ajal olen vähem kirjutanud, seisneb tegelikult samuti selles – ma kaotasin ennast uuesti ära. Või noh… Ega ma ju tegelikult ei olegi veel ennast päriselt üles leidnud. Aga need killukesed, mille sellel teekonnal endast välja kaevasin – ma suutsin need uuesti natukeseks ära kaotada.

Mõistmine erinev eelnevast mõistmisest 

Õnneks serveerivad elu ja Universum meile selliseid päevi nagu täna. Pärast segadust, pärast kaost, tuleb jälle päike välja ning meel muutub selgemaks ning Sa hakkad uuesti nägema mitte ainult iseennast, vaid ka end ümbritsevat, ja seda uuesti mõistma. Võimalik, et mõistmine on erinev eelnevast mõistmisest, sellest, mis oli enne vahepealset tormi ja kaost, aga seda ilusamaks see selle hetke muudab.

Ning siis Sa järsku mõistad 

Minuga on millegipärast väga tihti nii, et realisatsioon tekib autoroolis. Tegeled täiesti teiste askeldustega, mis ei ole üldse seotud selle arusaamisega, mis äkitselt tuleb ning siis Sa järsku mõistad. Mõistad, miks oli vaja vahepealset segadust. Kaost. Peaaegu hullumist. Lollusi. Neid kõiki oli vaja. Igat ainsamatki hetke. Igat tunnet. Igat pisarat. Selleks, et Sa jõuaksid siia – sellesse punkti. Ristteele.

Elu esitab ultimaatumi 

Elu ise esitab Sulle ultimaatumi. “Kas Sa jääd siia samasse punkti istuma, kus sa praegu oled? Oled õnnetu, õnnetu, aga sellegi poolest mugavuses. Hinges valdab rahutus, aga samas on ju tegelikult ka täitsa mugav olla, sest oled hakanud selle punktiga harjuma. Või Sa võtad ennast kokku, tõmbad jalad tagumiku alt taaskord välja, tõused püsti ning astud oma mugavustsoonist välja? Jah, see on veidikeseks veel hullem, kui õnnetu olemine ja rahulolematus. See on ebamugav ja pingutust nõudev. Aga kui Sa seda teed, kui Sa võtad ennast kokku, kui Sa pingutad, siis ma annan Sulle selle, mida Sa oled soovinud, mida Sa oled nii väga tahtnud, millest Sa oled unistanud.”

Kas pole mitte imeline?

Kumma suuna kasuks Sa sel ristteel otsustad – see sõltub AINULT Sinust. Kas Sa jääd sinna, kus Sa oled, kardad edasi ja oled õnnetu ning rahulolematu, aga viibid teatavad mugavuses, kuna Sul on võimalus jätkata samamoodi nagu siiani? Või Sa annad endale võimaluse, ületad ennast, kraabid end maast kokku, pingutad ning tunned teatud aja ebamugavust ja siis, läbi selle, saad midagi, millest Sa oled kaua unistanud? Valik on Sinu.

Mina igatahes valin ebamugavuse ja läbi selle ebamugavuse oma unistuse. Kumma suuna kasuks otsustaksite Teie?

Julguseni!
Ruudi

mm
Head Uudised GoodNews
info@goodnews.ee

Kommentaarid