Lapsevanemale! Arvutit ei pea kartma, kuid lapse arvuti kasutamist tuleks suunata
Tänapäeval ei ole õige küsida, kas laps võib arvutit kasutada, vaid kuidas, millal ja kui palju ta võib seda teha.
On ju täiesti loomulik, et digitehnoloogial on järjest suurem osa ka õppetöös ning lapsed saavad maast madalast arvutiga sina peale, digitaalne kirjaoskus on aja märk, mida ei saa eemale tõrjuda.
Selles protsessis, milliseks kujuneb aga lapse suhe arvutimaailmaga, mängib aga väga olulist rolli lapsevanema teadlikkus. Ja seda mitte ainult arvuti kasutamise ohtudest ja kasudest, vaid lapsevanema rollist, lapse arengust ja kasvatuseesmärkidest lähtuvalt.
Miks laps sukeldub arvutimaailma?
- Peres on keegi täiskasvanu, kes ise veedab palju aega arvuti taga, olemata emotsionaalselt kättesaadav ülejäänud pereliikmetele.
- Vanemad on kasutanud arvutit lapsehoidjana, võimalusena lapsest „ajutiselt vabaneda“, et hinge tõmmata või midagi segamatult teha. Siis puuduvad ka selged kokkulepped ja ajapiirid või need küll öeldakse, kuid ei järgita.
- Arvutit on kasutatud piitsa ja präänikuna – karistuseks soovimatu käitumise eest või äraostmiseks, et laps teeks midagi, mida vanem tahab, et ta teeks.
- Vanemad tahtsid oma lapsele midagi võimaldada (varem arvuti, siis läpakas, nüüd tahvelarvuti ja nutitelefon), kuid ei teadvustanud, milleks.
- Selleks, et vältida tülisid, kes kui kaua arvutis on/telekat vaatab, ostetakse (kui rahaliselt võimalik) igaühele oma arvuti ja televiisor.
- Suhted vanemate ja laste vahel on formaalsed, kasvatamist nähakse keelamise – karistamisena, lastel ja vanematel ei ole ühiseid tegevusi ja südamest südamesse jutuajamisi.
Eelkõige peab laps suhtlema inimeste, mitte arvutiga
Inimene kasvab inimeseks vaid inimest seas. Lapse minapilt, hoiakud ja väärtused kujunevad lähisuhetes. Iseendaks saamisel vajab laps enda ümber täiskasvanud, kes teda tingimusteta armastavad ning adekvaatselt tajuvad ja peegeldavad. Lapsel, kes veedab suurema osa ajast omaette, arvutis või teleka taga, jääb see oluline osa puudu ning see mõjutab lapse isiksuse kujunemist.
Tähtis on aga ka mängimine omaette ja teiste lastega, mänguasjadega ja mänguasjadeta. Käepäraste vahendite kasutamine mänguasjadena arendab laste loovust. Koosmängudes arenevad sotsiaalsed oskused. Ka avastusõpe (kontakt reaalse maailmaga) on tähtis.
Käelised tegevused, mis arendavad peenmotoorikat, on otseselt seotud lapse aju arenguga ja hilisema õpivõimega. Kui see kõik on olemas, võib lapse ka arvutiga tuttavaks teha. Siingi on erakordselt tähtis, et vanem mõtleks eelnevalt, miks ja kuidas seda teha.
Arvuti kasutamine koos vanemaga arendab last
Lasteaiaõpetajad on valdavalt seisukohal, et laps võiks hakata arvutit kasutama umbes viie aasta vanuses, varem puudub selleks vajadus. Päeva jooksul arvuti taga veedetav aeg võiks olla maksimaalselt 1 tund, 15–20 minuti kaupa.
Uuringud on näidanud, et lapsed kasutavad arvutit valdavalt meelelahutuseks, aga suurem võiks olla just arvuti kasutamine õppe eesmärkidel (õpetlikud filmid ja mängud), seda kindlasti koos vanemaga. Ka kooliksvalmis.ee vahvate mängude loojad rõhutavad ülesannete tegemist just koos vanematega. Koos tegutsedes aitab vanem nähtut mõtestada, vastab lapse küsimustele, samal ajal toetab see lapse ja vanema omavahelist suhet.
Võimaliku ohuna toovad vanemad tavaliselt välja arvutiviirused, ebaeakohased teemad ning mõju lapse silmadele ja rühile, vähem osatakse mõelda ohtu lapse reaalsustajule, sotsiaalsele toimetulekule, keskendumis- ja õppimisvõimele, soovimatutele kontaktidele netis, hilisema meediakäitumise ning arvutisõltuvuse kujunemisele.
Allikas: tarvanem.ee
