EKSKLUSIIV I Ilutoodete looja Marcella otsis pikalt oma rada: ma ei osanud mõeldagi, et sellest saab minu töö
Ilutoodete looja Marcella Cecilia Malakauskaite hakkas endale erinevaid ilutooteid valmistama varajases teismeeas – juba lapsest saadik tundis ta sügavat huvi looduse ja eriti taimede vastu. Ta on alati olnud enda toodete suurim fänn ning üsna pea tuli teadmine, et soovib neid ka teistega jagada. Pere ja sõprade seas on Marcella tooted ringlenud juba kaua. Naine usub, et tema edu saladuseks on alati iseennast kuulata – ta on oma elu jooksul tundnud palju naeruvääristamist, aga naise sees elab sõdalanna. „Jõud, mis minu sees on, viib mind alati edasi ja olen julgenud ennast kuulata,“ lausub ta.
Juba lapsest saadik tundis ta sügavat huvi looduse ja eriti taimede vastu.
Kust sai alguse Marcella Bali?
Marcella peab oma ilutoodete alguseks aega, mil ta oli 21-aastane ehk kuus aastat tagasi, kui ta läks Eestist ära Austraaliasse eesmärgiga ennast otsida ja arendada. Juhtus aga nii, et selle käigus hakkas ta hoopis hästi palju tööd tegema – naine töötas Austraalias erinevates farmides, veinitehases, solarfarmis, cottonis, veiniistanduses ja veel paljudes teistest kohtades. Kõike seda tehes sai ta aru, et kuigi palk on hea ja kõik on justkui olemas, siis tundis ta enda sees tühjust. Marcella tundis, et midagi on tema elust ikkagi puudu, et ta ei tee seda, mida tegelikult naudiks ja tunneks, et see tuleb nii-öelda läbi tema. „See oli selline robotlik töö minu jaoks. Ma lihtsalt tegin seda, mida tegema pidi. Kogemuse mõttes oli see muidugi imeline, aga ma tundsin, et midagi muud ootab mind ees,“ sõnab ta.
Tundsin, et midagi muud ootab mind ees.
Seejärel sattus Marcella täiesti juhuslikult Balile, kuhu ta läks tegelikult tax-return seminarile, et saada teada, kuidas rohkem maksusid tagasi saada. Seminar kestis Seminjakis neli päeva. Naine oli varasemalt kuulnud Balist läbi oma sõbranna, kes kinnitas talle, et esimene sobiks sinna kultuuriruumi ja Bali on just täpselt Marcella koht. Viimane ei võtnud seda aga üldse tõsiselt – Bali tundus pigem sellise teistmoodi kohana ja Marcella ei mõelnud kunagi, et peab sinna minema. Algselt pidi Marcella veetma Balil neli päeva ehk senikaua kuni kestis seminar, aga nii kui ta lennujaamas lennuki pealt maha astus, tundis ta täiesti üleloomulikku tunnet, mida ta oma varasema elu jooksul polnud kordagi tundnud. „Ma tundsin, et olen justkui kodus. Et see ongi päriselt minu kodu. See energia, mis seal oli, tekitas minus sellise tohutu rahutunde. Ma pole vist kunagi oma elus olnud õigemas kohas kui seal ja sain sellest aru kohe esimesel päeval. Kuigi mul oli tagasilennupilet Austraaliasse Adelaide`i olemas, siis tegin oma pileti ümber ja jäin Balile kauemaks,“ lausub ta ja lisab, et esimene kord veetiski ta Balil kaks kuud. Tänaseks on ta Balil olnud viis-kuus korda. Marcella tunnistab, et kui ta Balil oli, siis tundsin ta mingisugust avardumist – kui ta varem polnud kogenud tunnet, et oleks inimestega sarnasel lainel, siis seal on inimesed hoopis teistsuguse suhtumisega kui Eestis või mujal Euroopas. Kogu hinduism paelus Marcellat väga ja ta sai aru, et tal on Baliga mingisugune seos. Peale kahte kuud naasis naine küll Austraaliasse, kuid tundis hinges endiselt tühjust. Ta hakkas vahelduva eduga Balil käima.
Mõned aastad tagasi otsustas Marcella, et läheb õppima aroomiteraapiat. Alternatiivne meditsiin, taimed ja kõik sellega seonduv on teda alati paelunud ning huvitanud. Naise maailmavaate kohaselt on taimedes jõud ning looduses olemas vahendid kõige vastu. „See uskumus on mul lapsest saadik hästi sees olnud. Arvan, et see tuleneb kuidagi mu vanavanematest, sest nad olid hästi põlised maainimesed. Vanaisa ja vanaema elasid terve elu metsas, kus väikesena nendega väga palju aega koos veetsin. Kahjuks neid küll enam ei ole, aga arvan, et nemad mõjutasid mind ja minu huvi,“ selgitab Marcella ja lisab, et kui ta alguses aroomiteraapiat õppis, siis ei mõelnud ta, et hakkab kunagi midagi ise tegema. Pigem oli tema sooviks õppida mingisugust teraapiavormi, et siis kuidagi inimesi tervendada või nendega tööd teha. Tollel hetkel tundis ta, et tema ülesanne või töö, mida ta tahab teha, on seotud inimestega. „Kui ma seal õppisin, siis paelus see mind koheselt. See oli mulle nii iseenesestmõistetav ja hästi kerge. Peale õppimist hakkasin oma tolleaegse elukaaslase ja oma lähikondlaste peal praktiseerima. Mingil hetkel sain aru, et ma ei ole valmis võõraste inimestega seda tegema,“ sõnab ta.
Taimedes on jõud ning looduses olemas vahendid kõige vastu.
Marcellal oli aga tunne, et tahab hakata tegema oma asja – ta otsis koguaeg oma väljundit ja püüdis ära tabada, mis see on. Ta proovis ühte ja proovis teist, aga tundis koguaeg, et tahab midagi muud. Ta meenutab, et mõtles enda peas, kuidas saaks ühe sõnaga oma loomingut edasi anda. Sellel ajal oli ta huvitatud ka hinduismist, mediteerimisest ning kõikvõimalikest vaimsetest praktikatest. Oma tolleaegse elukaaslasega argumenteeris ta seda kõike ning viimane ütles, et kui naine soovib millegagi alustada ja oma asja teha, siis miks ei kasuta ta lihtsalt oma nime. „Marcella ja see Marcella Bali nime mõte tuli sellest, et minu nimi on Marcella ja Bali on mulle hästi hingelähedane koht ja sealt sai kuidagi kõik alguse. See tuli kuidagi spontaanselt, lihtsalt juhtus,“ selgitab ta.
Juukseõli sünnilugu ehk kõik vastused olid Marcella nina ees olemas
Konkreetselt juukseõliga hakkas Marcella tegelema umbes 2,5 aastat tagasi koroonaajal, kui naise intuitsioon juhatas teda tagasi Eestisse. Ta polnud sellele tegelikult varem mõelnudki, aga usaldas enda sisetunnet. Tagasi Eestisse jõudes oli naise esmaseks reaktsiooniks mõte, et millega ta ometi hakkama sai. Tal oli suuri raskuseid, sest ta ei suutnud kohaneda Eesti kliimaga ja elu kallidus šokeeris teda. Marcella hakkas endale kohe tööd otsima, et kuidagigi rütmi tagasi saada, aga sai siis aru, et kaua ta teeb koguaeg midagi, mis talle seespidiselt midagi ei anna. Ühel hetkel jõudis ta omadega Kadriorgu, mis oli tema jaoks väga tähendusrikkaks etapiks. Nimelt oli ta leidnud oma unelmate kodu ja tundis, et atmosfäär, mida ta enda ümber lõi, on väga temalik. „Miks mul on alati olnud mingisugune kiiks juuste suhtes, siis see tuleneb sellest, kui teismelisena üks mu sõbrannadest mu pikad juuksed kõrvadeni maha lõikas. Praegu on mul üle meetrised juuksed ja arvan, et see kogemus pani mind kõike otsima ja kõike tegema,“ sõnab ta ja lisab, et alati kui ta uute inimestega tutvub, siis läheb jutt juuste peale. „Näiteks kui rääkisingi kellegagi õlist, siis mul polnud mingit kindlat üks-ühele retsepti, vaid mulle lihtsalt meeldib seda valmistada. Minu jaoks pole aga õli juustesse määrimine lihtsalt see, et panen õli pähe ja kõik, vaid minu jaoks on see teraapia, endaga kontakti loomine ja endale aja võtmine. See oli minu jaoks nii iseenesestmõistetav ja kui tutvusin uue inimestega, siis mulle alati meeldis kõigile kas õlisid või tõmmiseid teha.“
Minu jaoks pole aga õli juustesse määrimine lihtsalt see, et panen õli pähe ja kõik, vaid minu jaoks on see teraapia, endaga kontakti loomine ja endale aja võtmine.
Ta ei osanud aga mõelda, et ühel päeval saab sellest tema töö, sest see kõik oli Marcella jaoks nii loomulik ja kergesti teostatav. Ta toob välja, et igal inimesel on oma anne, aga tihtipeale inimesed ei saa aru, et see anne on seda põhjusega. Täna saab ta aru, et just see, mis tuleb inimesel kõige loomulikumat teed pidi välja, siis see ongi koht, millega tuleb tegeleda või mida on vaja endast maailmale ja teiste inimeste heaks välja anda. „Juukseõli sündis täpsemalt nii, et olin oma kodus ja tundsin seisundit, kus ma lihtsalt olin. Olin väga lõdvestunud ja järsku tundsin, kuidas üle kogu minu keha käis selline voog läbi. Tuli välgatus, et pean tegema Facebooki postituse. Tollal hoidsin sotsiaalmeedias väga madalat profiili ja arvasin, et sotsiaalmeedia on kurjast. Ma ei näinud seda kui tööriista, nagu näen seda täna. Mariliis Metsvaht, kellel on Facebookis enda PinkFazhion butiik ja kellega olin äsja tutvunud ning omasin erilist sidet, võttis minu postituse ja jagas oma butiigi lehel seda edasi. Üleöö tekkis mul umbes 20 võõrast inimest, kes tahtsid minu käest õli tellida. Olin enda peas mõelnud, et oleks tore, kui saaksin kasvõi kolm tuttavat, kes selle soetaks, et saaksin materjalikulud tagasi. Ma ei mõelnud, et sellest saab minu töö,“ räägib Marcella juukseõli sündimise kohta lähemalt. Ta ei osanud uneski ette näha, et huvi võiks olla nii suur. Toode sai tellijatelt ka positiivset tagasisidet ning tänaseks on Marcella jõudnud sellisesse kohta, kus soovib üles ehitada oma brändi. Tema visiooniks on, et ühel hetkel omab ta Eestis väikest poekest, kuhu inimesed tulla saavad. Marcella näeb vaimusilmas, et pood peaks välja nägema muinasjutuline ning seal võiksid müügis olla erinevad õlid, vürtsid ja taimed. Kohapeal saaks inimestele neid lähemalt tutvustada ning kõigile huvilistele personaalselt läheneda. „Loodan, et ühel päeval saan inimestele meelde tuletada, kui suur jõud tegelikult taimedes on. Üks asi on välist ilu turgutada, aga teine asi on meeleseisund või füüsiline heaolu ja tervis,“ sõnab ta ja lisab, et aastatega jõudis ta sellisesse kohta, kus sai aru, et on õigel teel ja kõik sujub kergelt ning lihtsalt. Ta sai aru, et see ongi tema töö, mida ta on koguaeg otsinud. See oli aga nii lihtne, et ta ei osanudki esmapilgul seda näha. „Ma ei suutnud uskuda, et see, mis oli kogu aeg minu nina ees, et see ongi see, mida otsin või see ongi see, mida ma tahan tegelikult teha,“ lausub ta.
Kui alguses tegi Marcella tooteid ise, siis tänaseks on tal Indoneesias armas perekond, kes on olnud põlvest-põlve taimetargad ning nemad aitavad naist. „Olen praeguseks kasvanud ning kuna mul on eesmärk ülemaailmseks minna, siis pole enam reaalne, et üksinda kõike teha. Teen koostööd Bali inimestega, kes on antud valdkonnas väga pädevad,“ lisab ta.
Kõik saab alguse seespidiselt
Marcella leiab, et parim viis oma meele ja keha tervendamiseks on mõelda loogiliselt. Kui soovitakse ennast elusana ja ärksana tunda, siis peab tarbima elusaid asju, vahendeid, taimi, puu -või juurvilju. Ta usub, et kõik saab alguse seespidiselt ning oluline on üle vaadata oma tarbimine. „Usun, et kõik mis kasvab ja tuleb mullast, siis selle sees on jõud. See on elus ja kui me tarbime seda elusust enda sisse, siis nagu öeldakse – sa oled see, mida sa sööd. Kui soovid enda keha ja meelt tervendada, siis usun, et ennast tuleb ümbritseda elusate ja loomulike asjadega,“ arvab ta.
Teine oluline oskus, mida ei tasuks alahinnata, on Marcella sõnul oskus lõdvestuda. Iga inimene peaks aga lõdvestumisel kuulama iseennast – mõni näiteks lõdvestub lilli korjates või lemmikteed tehes, teine aga koristades või päikese käes peesitades. „Kuna iga inimene on indiviid ja individuaalne, siis on vaja ka personaalset lähenemist. Ma ei usu sellesse, et öeldakse või õpetatakse, et tee nii ja tee naa. Igaühel on enda kogemus. See, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele. See juhtub siis, kui inimene päriselt kuulab ennast või julgeb ennast kuulata,“ lausub Marcella.
Kuidas tulla toime pika talvega?
Marcella sõnab, et tema isiklik nägemus suurest pildist on see, et kahjuks liigub suur osa inimestest autopiloodi peal ehk kõike tehakse hästi robotlikult. Tema isiklikult aga ei kannata rutiini ning kui on harjunud poodi näiteks ühte teed pidi käima, siis ütleb enda sees taotluse, et kuhu ta keha teda tegelikult viia tahab. Seejärel laseb ta kõik mõtted lahti ning liigub sinna, kuhu jalad viivad. Mõnikord võib see näiteks olla reis mõnesse ilusasse kohvikusse, kus kohtad imelist inimest, kes sind inspireerib või siis avastad enda jaoks midagi uut. „Olen sotsiaalmeedias soovitanud näiteks minna rongi peale ning minna maha seal, kus tunned, et tahad minna. Lihtsalt vaata, mis siis saab või kuhu sind viiakse. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Mitte midagi! See, kui asetad ennast oma mugavustsoonist väljapoole, võib elule täiesti teistsuguse vaatepunkti anda,“ leiab ta.
Marcella lisab, et talv on tema jaoks selline pime ja unine aeg, kus ollaksegi rohkem sissepoole. Ta soovitab üle vaadata oma keskkonna ja kodu ning võibolla midagi muuta. Ta usub, et suures pildis ei peagi kusagile minema, me kõik saame ringi reisida ka enda sees. „Tegelikult on elu igal pool sama ja kui inimesel on soov kuhugi minna, siis alati saab. Lihtsalt tihti inimesed ise oma peas panevad mingi bloki ette ja ei julgegi seda sammu teha.“
Suures pildis ei peagi kusagile minema, me kõik saame ringi reisida ka enda sees.
Kogu elu kui üks suur rituaal
Marcella toob välja, et kogu tema elu ongi tema jaoks üks suur rituaal. Juba hommikul silmi avades, hakkab ta oma rituaale tegema. Selleks võib olla näiteks ka see, et silmi avades ei karga naine kohe voodist välja, vaid lihtsalt lebab voodis, naudib ja mõtestab läbi tunnete oma päeva läbi. Ka nõusid pestes ta samaaegselt visualiseerib või taotleb. Nimelt on vesi Marcella jaoks nii energeetiliselt kui ka füüsiliselt hästi puhastav. Tähtis on see, mis mõtte või taotluse sa sinna taha paned. „Ma olen väga suhtlev inimene ja kui mingil etapil on minu elust või kodust palju inimesi läbi käinud, siis mulle näiteks meeldib hästi mõtestatult teha peeglid puhtaks. Või põrandad soolaveega selle mõttega puhtaks pesta, et ruum puhtaks saaks. Siin Austraalias mul on lihtsam. Ma elan majas ja kui siin põrandaid pesen, siis viskan selle musta pesuvee kuskile aianurka ja kujutan ette, et kõik, mida ei ole vaja ja mis minu ellu ei kuulu, läheb maa sisse,“ räägib ta oma rituaalidest lähemalt.
Edu saladus peitub iseenda kuulamises ja uskumuses, et kõik on energia
Marcella arvab, et üheks tema brändi edu saladuseks on alati iseennast kuulata. Ta teab, et see kõlab imalalt, aga naise sõnul on see tõsi. Marcella on oma elus tundnud palju naeruvääristamist, pilke ja kahtluseid, kus inimesed üritavad talle selgeks teha, et tema mõttemaailm või kõik see, mis ta teeb, on vale. Ta tunneb aga, et tema sees elab sõdalanna. „Isegi kui tuhat inimest ütleb, et olen imelik, siis tunnen, et jõud mis minu sees on, viib mind alati edasi ja olen julgenud ennast kuulata. Kui mul on olnud mingisugune tunne, et midagi ei ole õige ja olen julgenud kuskilt välja astuda või teise tee valida, siis olen kogenud nähtamatuid õnnistusi, millest ainult mina aru saan,“ räägib ta ja arvab, et võibolla see ongi tema edu saladuseks. Marcella sõnab, et elu tegelikult alati suunab meid, inimene peab enda sees selle lihtsalt ära tabama. Temal endal on elus lihtne loogika, mida ta endaga kaasas hoiab. Nimelt leiab Marcella, et tema sünniõigus on see, et ta tunneks ennast hästi. „Minu jaoks on normaalne, kui inimese elus asjad voolavad ja ongi selline sünkroonsuste jada. See on normaalsus ja kui kuskilt saab alguse mingisugune blokk, siis üritan selle kohe ära tabada ning muutuseid teha. Siiani on see minu elus tulemusi toonud.“
Elu alati suunab meid, inimene peab enda sees selle lihtsalt ära tabama!
Teiseks edu saladuseks peab Marcella uskumust, et kõik on energia ja kui ta kellelegi näiteks juukseõli pakub, siis suures pildis soetab inimene tegelikult tema energiat. „Näiteks kui lähen kuhugi festivalile, siis seal võib olla sada erinevat putkat, aga ma lähen ikka sinnapoole, kuhu mind tõmbab. See, mis mind tõmbab, on energia ja kui mulle on ette pandud kümme piltilusat, aga ühesugust küünalt, siis kuidagi ma suudan tunnetada seda, et mis tundega see tehtud on – see peab olema hea tunne. Arvan, et kuna olen hästi enda seest alustanud, siis inimesed alateadlikult tunnetavad minu energiat ja see ongi minu edu saladuseks.“
View this post on Instagram
