Jüri Kukk: Naiseilu pole pelgalt looduse kingitus
“See siniste juustega tüdruk liikus seal nagu haldjas muinasloos, valgus langes tema peale teisiti kui ülejäänutele ja õhk näis kogunevat tema ümber nagu hoiaks hinge kinni. Ta oli särav kaunitar, nõtke ja elav. Tüdruku kenal kahvatul näol oli kaitsetu igatsuse ilme, ta tundus kuidagi kaotsis olevat, aga kohe, kui mees teda kõnetas, ilmus sinna helge naeratus.”
See katkend Lana Taylori raamatust “Tütar suitsust ja luust” kirjeldab ehk kõige ilusamini üht tõelist naist, selles loos tüdrukut nimega Karou ehk Lootus. Kas selliseid naisi üldse on olemas?
Väidetavalt on Eesti naised ilusaimad, vähemalt Euroopas. Nii väidavad ka teistest maadest tulnud mehed, seega on arvamusel tõepõhi all. Tegelikult aga on ilusaid naisi kahte moodi: ühtesid saadavad mehed vaid pilkudega, teiste puhul aga teeb naine seltskonda ilmudes mehed sõna otseses mõttes juhmiks.
Miski ei mõju naise olemasolevale ilule hukutavamalt, kui pahur, üleolev, igavlev või ükskõikne ilme kaunil näol. Paljud naised teavad, et nad on ilusad ja lubavad sellest tulenevalt endale olla ülejäänud maailma vastu jäik ja hoolimatu. Jääkuninganna ilme aga tapab igasuguse ilu. Selliseid naisi on Eesti glamuuritaride seas omajagu ja ma ei hakkaks härrasmehelikult ühtegi nime nimetama.
Vahelduvad ja nähtavad emotsioonid kaunitari näol lisavad talle alati võlu, naeratus aga on see, mis teeb alati ka mittemidagiütleva välimusega naise kenamaks. Mulle on näiteks alati meeldinud Kerttu Jukkum — ma ei tunne teda küll isiklikult, aga vähemalt telepurgis nähtuna on ta alati naerunäoline, särav ja sätendav. Ka Getter Jaani naeratus on selline, mis toob justkui hetkega päikese pilve tagant välja. Muide, hiljutine saade “Laula mu laulu” näitas täiega lauljanna sarmi — polnud ühtegi meest, kes poleks teda kõnetades muutunud sulavahaks. Taas võib öelda, et selliseid päikesekiiri on meie õnneks Eestis palju.
Võib-olla praegune aeg ei soosi naerunäosust, kuid pahur ilme ei aita ka raskusi üle elada. Kaunite naiste miinuseks (ilmselt ka plussiks) ongi see, et nad ei saa justkui negatiivsust lubada, sest see muudab nulliks looduse antud ja enese sisemisest ilust toituva sära. Aga alati särada on võimalik: minugi tutvusringkonnas on kaunitare, kelle kohta ütlen sageli: kui ei tunneks teda, ei usukski, et selline inimene võib olemas olla.
Ilusad naised liiguvad peamiselt meelelahutuses, kuid rohkem tahaks neid näha ka poliitikas. Olen kindel, et Kaja Kallase hiljutine edu europarlamendi valimistel polnud tingitud vaid tema tegemistest ja perekonnanimest — see kaunis naine võitis ohtralt hääli ka oma sarmiga. Näitlejanna Ene Rämmeld on öelnud: “Kui ühe riigi president või peaminister oleks miniseelikus, kõrgete kontsadega ilus pikajuukseline naine ja tark pealekauba, siis maailma võimsamad dinosaurused (poliitikud) hakkaksid värisema ja endi ettevõtmistes sügavalt kahtlema. Kui see ilus naine julgeks ja oskaks nende üle veel nalja visata, teeks see need mehed iseendi silmis ebakindlaks ja edasi ka naeruväärseks rahva ees. Ilus ja tark naine poliitikas oleks poliitikutele eluohtlik väljakutse.” Ilmselt oli eeltoodu põhjuseks, miks üks Eesti juhtivatest ministritest nimetas otse-eetris säravat naispoliitikut kaagutajaks — ta kaotas pinna jalge alt.
Kindlasti on ka emaks olemine see, mis naisele midagi juurde annab. Kui raseduseaeg ehk polegi meeste silmis (peale oma mehe) eriti atraktiivne, siis, öeldagu mida tahes, just lapsed annavad õrnemale soole tõelise naiselikkuse.
Seega siis, naised, meikap võib teid kenamaks teha ja teebki, kuid tõeliselt särama panevad teid naeratus ja head emotsioonid. Teie ilu on suuresti teie endi teha, meeste meeldivaks kohustuseks on ilusaid emotsioone teile kinkida.
